Sõnavabadus

Mis on sõnavabadus:

Sõnavabadus on põhiline inimõigus, mis tagab arvamuste, ideede ja mõtete väljendamise ilma vastumeetmete või tsensuurita valitsuste, era- või avalik-õiguslike asutuste või teiste isikute poolt.

Brasiilias on sõnavabadus tagatud föderaalse põhiseaduse artikliga 5. Samuti on see ülemaailmne õigus, mis on kehtestatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooniga.

Õigusalane doktriin tähendab sõnavabadust kui õigust, mida ei saa müüa, loobuda, edastada või tühistada.

Sõnavabaduse piir on teiste isikute põhiõiguste ületamisel. Eelarvamuse tegemisel või rassistlike sõnade esitamisel ei ole see sõnavabadus, vaid kuritegu teiste isikute vastu, kellel on samad õigused ja mida peetakse võrdseks kõikide teiste seadustega. Kui inimese sõnavabadus kahjustab teise vabadust, siis muutub see rõhumiseks.

Sõnavabaduse ja meedia vahelist suhet iseloomustab peamiselt tsensuur. Demokraatliku riigi ettekirjutuste hulgas on oma kodanike sõnavabadus ja ajakirjandusvabadus. Kui meedias ei ole arvamusvabadust, olgu siis siis valitsuste või majandusrühmade repressioonid, puudub demokraatlik õigusriik.

Sõnavabadus internetis järgib samu sõnavabaduse eeskirju igasuguses kommunikatsioonivahendis ning sama kehtib ka väljaspool meediat: kas kodus või tänaval. Ja see peab säilitama samad tagatised ja piirangud. Nii nagu rassistlikke sõnu ei räägita kui kuriteod, ei kasutata internetti rassismi või ksenofoobia edendamiseks.

Interneti panus sõnavabadusse on oluline, sest see demokratiseerib teavet ja avab uusi levitamiskanaleid. See annab häält lugematutele inimestele ja rühmadele, kelle positsioonid jäetakse välja traditsioonilistest suhtlusringidest, nagu suur meedia ja reklaam.

Kuid internet avab ruumi ka rõhuvate ja ebademokraatlike mõtete levikule anonüümsuse ettekäändel ja arvuti ekraani taga olevate inimeste kaitsmisel, mitte tegelikus vastasseisus. Kuigi selle vastu on juba seadusi, töötatakse välja standardid virtuaalses keskkonnas toime pandud kuritegude, näiteks küberkiusamise reguleerimiseks.