s Põhiseaduse põhimõtted

Millised on põhiseaduse põhimõtted:

Põhiseaduse põhimõtted on väärtused, mis on riigi põhiseaduses selgesõnaliselt või kaudselt esindatud ning mis juhivad seaduse kohaldamist tervikuna.

Arvestades, et põhiseadus on kogu õigussüsteemi alus, kehtestatakse sellega mitmeid põhimõtteid, mida tuleb rakendada kõigis õigusvaldkondades.

Kontrollige allpool olulisemaid põhiseaduslikke põhimõtteid, mida kohaldatakse iga õigusvaldkonna suhtes.

Põhiseadusest tulenevad põhiseaduse põhimõtted

Põhiseaduse suhtes kohaldatavad põhiseaduslikud põhimõtted on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 1: \ t

Suveräänsus

Suveräänsus on riigi võime organiseerida end kõigis aspektides (poliitiline, õiguslik, majanduslik jne), esitamata seda teisele võimuvormile. Rahvusvahelisel areenil on suveräänsus alluvuse puudumine ühest riigist teise.

Kodakondsus

Kodakondsus on üksikisikute võime osaleda otseselt või kaudselt riigi poliitilises organisatsioonis.

Inimese väärikus

Inimese väärikuse põhimõte kinnitab, et demokraatlikus õigusriigis peab valitsuse tegevus tagama kodanikele kõik sotsiaalsed ja individuaalsed õigused.

Töö ja vaba ettevõtte sotsiaalsed väärtused

See põhimõte viitab sellele, et Brasiilia riik hindab kapitalistlikele süsteemidele omast ettevõtlus- ja omandivabadust.

Poliitiline pluralism

Poliitiline pluralism on demokraatia alus ja tagab elanikkonna laialdase ja tõhusa osalemise riigi poliitilises organisatsioonis.

Haldusõigusele kohaldatakse põhiseaduse põhimõtteid

Haldusõiguse suhtes kohaldatavad põhiseaduslikud põhimõtted on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 37 ja on järgmised:

Seaduslikkus

Haldusõiguses on õiguspärasuse põhimõttel vastupidine mõte, mida kohaldatakse teistes õigusvaldkondades. Teistes filiaalides on lubatud kõik, mis ei ole seadusega keelatud, kuid avalik-õiguslik asutus võib tegutseda ainult vastavalt õigusnormidele, kuigi ükski seadus ei keela seda.

Isiksus

Isiksuse põhimõtte kohaselt peab avalik haldus alati tegutsema üldistes huvides. Selleks on vaja, et avalikud teenistujad tegutseksid erapooletult ja avaliku sektori üksuse nimel, keda nad esindavad, ilma et nad eelistaksid ja isiklikke privileege.

Moraal

Avaliku huvi taotlemisel peaksid avaliku halduse teod lähtuma mitte ainult seadusest, vaid ka hea usu ja tõepärasuse kaudu.

Reklaam

Avalik haldus peab tegutsema läbipaistvalt, tagades elanikkonnale juurdepääsu oma tegudele, otsustele ja alustele. Seega tagab haldusõiguse avalikustamise põhimõte ettevõtte haldamise järelevalve.

Tõhusus

Tõhususe põhimõte eeldab, et haldusaktid peavad täitma oma eesmärki ühiskonnaga rahuldaval ja tõhusal viisil. Lisaks tuleb ülesannete jaotamise ja täitmise optimeerimiseks tõestada tõhusust riigiasutuste korraldamisel ja struktureerimisel.

Vaadake rohkem avaliku halduse põhimõtetest.

Menetlusõiguse suhtes kohaldatavad põhiseaduse põhimõtted

Föderaalse põhiseadusega nähakse ette järgmised menetlusõiguse põhimõtted:

Õigusprotsessi tõttu

Õiglane menetlus põhineb föderaalse põhiseaduse artiklil 5, LIV. See on põhimõte, mis tagab kõigile õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele kõikides seaduses sätestatud meetmetes, kaasa arvatud kohustused ja tagatised.

Nõuetekohane menetlus näeb samuti ette, et menetlustoimingu lugemine kehtivaks, tõhusaks ja täiuslikuks peab täitma kõiki seaduses sätestatud samme.

Vastuoluline ja küllaldane kaitse

Võistluse ja laiaulatusliku kaitse põhimõtted on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 9 ja 10.

Vastane on kostjale tagatud vastulause esitamise õigus menetluse kõigis etappides. Laiaulatuslik kaitse tagab, et vastuse esitamisel saab kostja kasutada kõiki asjakohaseid menetlusvahendeid.

Isonoomia

Kooskõlas föderaalse põhiseaduse § 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikliga 7 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikliga 7 on sätestatud, et isonoomia põhimõte sätestab, et kõiki osapooli tuleb kohelda võrdselt seoses õiguste ja kohustuste kasutamisega protsessis.

Looduslik kohtunik

Loodusliku kohtuniku põhimõte on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis LIII ja sätestab, et kedagi ei tohi süüdistuse esitada ega süüdistada, välja arvatud pädeva asutuse poolt. See põhimõte mõjutab kohtualluvuse eeskirju ning määrab kohtuniku erapooletuse.

Sobimatu kohtualluvus

Föderaalse põhiseaduse artiklis 5 on sätestatud ka õiguskaitse kättesaadavuse põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt võib igasugust ohustatud või kahjustatud õigust kohtus arutada.

Reklaam

Avalikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse artiklis 93, IX ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklites 11 ja 189. \ t Tema sõnul peavad menetluslikud toimingud avalikkuse huvides ja õigusemõistmise tagamiseks olema avalikud (välja arvatud need, mis nõuavad salajasust), kehtetuks tunnistamise eest.

Kiirus

Seda nimetatakse ka mõistliku menetluse pikkuse põhimõtteks, on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 5, LXXVII ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 4. \ t See põhimõte sätestab, et otsuse kasulikkuse tagamiseks tuleb menetlus lõpetada mõistliku aja jooksul.

Maksuõiguse suhtes kohaldatavad põhiseaduse põhimõtted

Föderaalne põhiseadus sätestab pealkirjas "Maksustamine ja eelarve" maksuseadustes kohaldatavad põhimõtted:

Seaduslikkus

Maksuseaduslikkuse põhimõte on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 150 ja keelab föderaalsel üksusel nõuda või suurendada makse ilma eelneva õigusliku säteta.

Isonoomia

Vastavalt föderaalse põhiseaduse artikli 150 lõikele II sätestab isonoomia põhimõte, et samas olukorras olevaid kodanikke koheldakse maksude maksmisel võrdselt.

Mitteaktiivsus

Vastavalt föderaalse põhiseaduse artikli 150 lõikele III keelab halduslik tagasiulatuva jõu puudumine maksude sissenõudmist enne selle kehtestamist või suurendamist.

Eelmine

Prioriteedi põhimõte on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 150, III, b ja c. Tema sõnul on föderaalsetele üksustele keelatud koguda makse vähem kui 90 päeva jooksul alates nende kehtestamist käsitleva seaduse avaldamisest. Lisaks on keelatud maksude kogumine samal majandusaastal (samal aastal) seaduse avaldamisest.

Arestimise konfiskeerimine

Vastavalt föderaalse põhiseaduse artiklile 150, keelab konfiskeerimise keeld maksuhalduril maksude kogumise kaudu maksumaksja varade põhjendamatu valdamise.

Liiklusvabadus

Liiklusvabaduse põhimõte on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 150 ja takistab föderaalsetel üksustel piiramast kodanike vabadust tulla ja minna läbi maksude kogumise, välja arvatud teemaksude kogumine riigiasutuste hooldatud teedel.

Osamakseline suutlikkus

Föderaalse põhiseaduse artikli 145 lõike 1 kohaselt sätestab see põhimõte, et võimaluse korral tuleb maksud koguda vastavalt iga üksiku majanduslikule suutlikkusele.

Selektiivsus

Föderaalse põhiseaduse artikli 153 lõike 3 I punkti kohaselt näeb selektiivsuse põhimõte ette, et kauba maksustamine peab varieeruma vastavalt selle olemusele. Seega peaksid olulised kaubad, nagu toit ja kütus, maksustama vähem kui teised, näiteks sigaretid või alkohol.

Kriminaalõiguse suhtes kohaldatavad põhiseaduse põhimõtted

Seaduslikkus

Kriminaalõiguse seaduslikkuse põhimõte on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 5, mis sätestab, et kuritegu või karistust ei ole ilma eelneva õiguse ennustamiseta.

Kasuliku õiguse tagasiulatuv kohaldamine

Seda nimetatakse ka kriminaalõiguse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtteks, mis on sätestatud föderaalse põhiseaduse artiklis 5. Selle põhimõtte kohaselt ei kohaldata kriminaalõigust kunagi enne selle kehtivust, välja arvatud juhul, kui selle kohaldamine on kostjale kasulik.

Karistuse isiksus

Föderaalse põhiseaduse artikli 5 alusel sätestab see põhimõte, et karistus ei tohi ületada süüdimõistetud isiku isikut. Hüvitise korral vara kahjustamise või kadumise korral reageerivad kostja pärijad ainult neile üleantud varade piirmäärale.

Lause individuaalsus

See põhimõte on ette nähtud föderaalse põhiseaduse artiklis 5, XLVI. Tema sõnul tuleks süüdimõistvate kohtuotsuste puhul kohaldatavaid karistusi vastavalt juhtumile kohandada, võttes arvesse kostja ja juhtumi individuaalseid asjaolusid.

Sotsiaalkindlustuse suhtes kohaldatavad põhiseaduse põhimõtted

Sotsiaalkindlustuse suhtes kohaldatavad põhiseaduslikud põhimõtted on loetletud põhiseaduse artikli 194 lõigetes: \ t

Kvaliteedi ja hoolduse universaalsus

Selle põhimõtte kohaselt peab sotsiaalkindlustus vastama kõigile abivajajatele, hoolimata sissemaksete otsesest maksmisest, eriti sotsiaalabist ja rahvatervisest.

Hüvitiste ja teenuste ühetaolisus ja samaväärsus linna- ja maapiirkondade elanikkonnale

Ühtsuse põhimõte näeb ette, et linna- ja maapiirkondade kodanikud ei ole sotsiaalkindlustuse pakkumisel mingit vahet. Seega peaks iga olemasolev erinevus põhinema sellistel kriteeriumidel nagu sissemakse aeg, vanus, arvutuskoefitsient jne.

Valikulisus ja jaotuvus hüvitiste ja teenuste osutamisel

See põhimõte sätestab, et sotsiaalkindlustushüvitiste andmine peaks olema valikuline. Seega peavad kodanikud kindlustuse saamiseks vastama teatud nõuetele. Pealegi, arvestades, et puuduvad tingimused kõigi sündmuste katmiseks, näeb selektiivsuse põhimõte ette, et seadusandja peaks kindlaks määrama riskid ja olukorrad, mis väärivad suuremat pakilisust ja kaitset, et tagada katvus.

Hüvitiste väärtuse vähenemine

Tagastamatuse põhimõte tagab kodanikele õiguse mitte vähendada nende vähendatud kasu nominaalväärtust.

Omakapital kulude jagamise vormis

See põhimõte sätestab, et kõik maksumaksjad, kellel on samad finantstingimused, peaksid sotsiaalkindlustusele kaasa aitama.

Rahastamisbaasi mitmekesisus

Föderaalse põhiseaduse artikli 195 kohaselt näeb see põhimõte ette, et sotsiaalkindlustust rahastab kogu ühiskond ja kõigi föderatiivsete üksuste ressursid.

Tundlikud põhiseaduse põhimõtted

Põhiseaduslikud põhimõtted on föderaalse põhiseaduse artiklis 34 sätestatud väärtused, mis rikkumise korral toovad kaasa rikkumise eest vastutavas liikmesriigis föderaalse sekkumise.

Põhiseaduse põhimõtted on järgmised:

  • a) vabariiklik vorm, esindussüsteem ja demokraatlik režiim;
  • b) inimõigused;
  • c) kohaliku omavalitsuse autonoomia;
  • d) avaliku halduse otsene ja kaudne vastutus.
  • e) minimaalsete nõutavate sissetulekute kohaldamine riiklikest maksudest, sealhulgas ülekannetest, hariduse ja rahvatervise meetmete ja teenuste säilitamisel ja arendamisel.